Olen olnud kauaaegne ERKÜ liige. Põhjused miks ma astusin ERKÜ’sse olid tegelikult needsamad milleks eesti seltsid ja organisatsioonid välismaal üldse loodi. Need eesmärgid on ka olulised tänapäeval, pea 70 a hiljem. Siis, ja ka nüüd, kestab ikka Eesti saatuse ja olukorra tutvustamine, kommunismivastase valitsuse võitlus ja eesti kultuuri säilitamine. Eriti eesti keele säilitamine, üks ERKÜ sihtidest, omab suure tähtsuse. Keele kaudu elab ja levib ka kultuur. Keel on kõige tähtsam kultuuri väljendus, on rahva identiteet. Kui kaotame eesti keele, siis oleme vaid “eesti juurtega” inimesed. Öeldakse, et kui kaob keel, kaob rahvas. Peame ikka kasutama eesti keelt nii kaua kui on inimesi, kes seda oskavad, vaatamata sellele, et on kergem ennast välismaal kohalikus keeles väljendada. Kui eesti keel on püsinud saju aastaid Eestis võõraste valitsuste all, siis peaksime ometi tegema oma parima, et ka praegustes oludes, see ilus, armas emakeel püsima jääks. Peab ka rõhutama, et tänapäevases "multikultuurses" Globaalses Eestis on mitmekeelsus eriti tähtis. Keele õppimine on väga kättesaadav ka "estofiilidele" kellel huvi. Igal juhul keelte oskus ainult rikastab inimest.

Mis tähtsuse siis omab üks grupp organiseeritud ühemeelseid inimesi? Ja miks ma astusin ERKÜ’sse? Arvan, et ühiskondlikus tegevuses valitseb rahvuslik üksmeel ja eesti vaim, mis innustab oma eeskujuga ja oma tegudega ka teisi tegutsema.

Ülle Ederma is a current EANC member and a recent past Board member